Elukoha mõiste sisustamine tulumaksuvabastuse rakendamisel

Tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 15 lg 5 punktid 1 ja 7 sätestavad, et füüsilise isiku kasu, mis on saadud elukohta võõrandamisest, maksustamisele ei kuulu. Tulumaksuseadus aga ei sisusta elukoha mõistet tulumaksuseaduse kontekstis ning nimetatud mõiste sisustamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosaseadusest (edaspidi TsÜS). Arvestades eelnevalt nimetatud asjaolusid, on praktikas tõusetunud mitmeid probleeme seoses elukoha mõiste sisustamisega tulumaksuseaduse kontekstis. Käesolev artikkel analüüsib, kuidas peaks elukoha mõistet tulumaksuvabastuse rakendamiseks sisustama.  

Elukoha mõiste

Tulumaksuseadus elukoha mõistet ei defineeri ning nimetatud mõiste leiab TsÜS[1] §-st 14, mille kohaselt loetakse isiku elukohaks koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab ning antud paragrahvi teisest lõikest selgub, et isikul võib olla üheaegselt mitu elukohta. Kõnealune paragrahv tsiviilseadustiku üldosaseaduses on oma olemuselt üpris abstraktne ning ei aita elukoha mõiste sisustamisel ei maksuhaldurit ega maksumaksjat, kuna sättest ei selgu, kui pikalt peaks isik kohas elama või milline tegevus peaks seal toimuma, et tegu oleks isiku elukohaga.[2]

Ainsad kriteeriumid, millega TsÜS § 14 elukoha mõiste seob on isiku alaline või peamine viibimine kohas. Sealjuures ei pea elukoht olema isiku peamise vara asukoht. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosaseaduse kommentaaridele tuleb alalisuse all mõista kohta, kus isik alaliselt viibib ja millega isik on kõige enam seotud. Peamist viibimist tsiviilseadustiku üldosaseaduse tähenduses tuleb mõista isiku viibimisena antud kohas rohkem kui mingis muus kohas. Elukohaks ei loeta kohta, kus isik viibib ajutiselt ja vastu oma tahtmist.[3]

Maksuameti tõlgendus

Ka Maksu- ja Tolliamet (edaspidi EMTA) on väljendanud seisukohta, et lähtub elukoha mõiste sisustamisel tulumaksuvabastuse rakendamisel TsÜS §-st 14 ning aktsepteerib võimalust, et isikul võib samaaegselt olla mitu elukohta. EMTA rõhutab, et isiku elukoha määratlemisel on oluline elukoha alalisus ja püsivus ehk peab olema ilmne, et isik on teinud ettevalmistusi ja pingutusi, et elukoht oleks kogu aeg ja püsivalt temale kättesaadav.[4] Ka oma juhendmaterjalis, alalise või peamise elukoha määramiseks, rõhutab EMTA, et eelkõige iseloomustab alalist või peamist elukohta seotus isiku majanduslike ja isiklike huvidega, mille tõendamise koormus lasub maksumaksjal.[5]

Mis võib olla elukohaks?

Elukohaks võib olla nii korter kui ka elamu, kuid küsitavaks muutub elukoha olemasolu konkreetses kohas juhul, kui tegu on poolelioleva elamuga. Ka EMTA on oma juhendmaterjalis viidanud, et üldjuhul pooleliolevat elamut alalise või peamise elukohana kasutada ei saa, kuid hinnata tuleb pooleliolevas ehitises elamise võimalikkust. Üheks kriteeriumiks, mille alusel elamise võimalikkust hinnata, on ehitise kasutusluba, mille väljastab kohalik omavalitsus.[6] Olukorras, kus isikule kuuluv korter või elamu on aga teistele isikutele välja üüritud, ei saa seda lugeda isiku elukohaks, kuna sellisel juhul on tegu juba üürniku elukohaga.[7]

Tõendamine

Maksuvabastuse rakendamisel lasub kohustus elukoha olemasolu tõendada maksumaksjal, kes võib oma õigust maksuvabastusele tõendada kõiki liiki tõenditega[8]. Sellisteks tõenditeks võivad olla näiteks väidetava elukoha aadressile tellitud post, naabrite küsitlemine seoses isiku elukohas viibimisega[9], aga näiteks ka pangaväljavõte[10], millega on võimalik tõendada isiku tarbimiskeskuse asukohta. Ka Rahvastikuregistrisse kantud elukoht võib olla üheks tõendiks, kuid sellistel registriandmetel ei ole ette määratud jõudu ning neid hinnatakse kogumis koos teiste tõenditega[11]. Rahvastikuregistrisse kantud andmed omavad tähendust üksnes seaduses sätestatud juhtudel.[12]

Seadus ei sea maksuvabastust sõltuvusse elukohas elamise ajast, seega sellise asjaolu tõendamine iseenesest tähtsust ei oma.[13] Oluline on vaid fakt, et isik on elamut või korterit kasutanud oma isikliku elukohana kuni võõrandamiseni.

Rohkem kui üks elukoht

Seadus ei keela isikul omamast rohkem kui ühte elukohta ning nimetatud lähenemist on kinnitanud ka Riigikohus[14]. Olukorras, kus isikul on mitu elukohta, loetakse, et igal elukohal on sama tähendus nagu elukohal, mis on ainuke.[15] Seega tuleb isikul mitme elukoha kasutamist oma alalise või peamise elukohana tõendada ning sellisel juhul on võimalik ka maksuvabastuse rakendamine mitme elukoha suhtes.[16]

 

Annika Soom

Villems Donoway OÜ 




[1] Tsiviilseadustike üldosaseadus - RT I, 13.03.2014, 103

[2]Vool, L., „Mõningaid probleeme eluaseme müügist saadud tulu maksustamisel“. - Kättesaadav arvutivõrgus:   http://www.maksumaksjad.ee/modules/smartsection/item.php?itemid=611

[3]Kull, I., Kõrve, V., jt, Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2010, lk 62.

[4]Maksu- ja Tolliamet, „Füüsilise isiku residentsuse määramise juhend“. - Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.emta.ee/?id=1529

[5][5]Maksu- ja Tolliamet, „Füüsilise isiku residentsuse määramise juhend“. - Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.emta.ee/?id=1529

[6]Maksu- ja Tolliamet, „Maksumaksja alalise või peamise elukoha määratlemine maksuvabastuse rakendamisel“. - Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.emta.ee/?id=1996

[7]Maksu- ja Tolliamet, „Füüsilise isiku residentsuse määramise juhend“. - Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.emta.ee/?id=1529

[8]Lehis, L., Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne, Casus, 2000, lk 323.

[9]Võhma, V., „Kas elukoha müügist saadud kasu kuulub maksustamisele?“ – Kättesaadav arvutivõrgus: http://blog.hedman.ee/2011/01/kas-elukoha-voorandamisel-saadud-kasu-kuul...

[10] TlnRnKo 15.02.2011, 3-09-2707

[11]Lehis, L., Tulumaksuseadus. Kommenteeritud väljaanne, Casus, 2000, lk 323.

[12]Rahvastikuregistri seadus - RT I, 22.11.2013, 2.

[13]Maksu- ja Tolliamet, „Maksumaksja alalise või peamise elukoha määratlemine maksuvabastuse rakendamisel“. - Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.emta.ee/?id=1996

[14]RKHKm 3-3-1-51-12 p 10 – „Isikul võib olla üheaegselt mitu elukohta, mistõttu ühe aadressi märkimine mistahes ametlikus dokumendis või registris ei välista, et isik kasutab samal ajal elukohana ka mõnel teisel aadressil asuvat eluruumi. Füüsilise isiku tuludeklaratsiooni märgitud aadress ei ole käsitatav tõendina elukoha kasutamise kohta, vaid see aadress on pigem kontaktaadress maksuhalduriga suhtlemisel.“

[15]Kull, I., Kõrve, V., jt, Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2010, lk 63.

[16]Maksu- ja Tolliamet, „Maksumaksja alalise või peamise elukoha määratlemine maksuvabastuse rakendamisel“. - Kättesaadav arvutivõrgus: http://www.emta.ee/?id=1996

Article topic: